Mikrodoseerimine on väike doos, tavaliselt alla ühe grammi (0,3–0,8 grammi), mis on sisekasutuseks ohutu. See annus määrati pärast paljude aastate pikkust uurimistööd mükoloogide ja etnomükoloogide poolt ning see sõltub inimese individuaalsetest omadustest ja kogemustest.

Kärbseseene mikrodoseerimine annab efekti tänu selle aktiivsetele komponentidele, sealhulgas iboteenhape, muskariin, muskimool, polüsahhariidid, glükoproteiinid, alkaloidid, ergosterool, triterpenoidid, orgaanilised happed, vitamiinid, mikroelemendid ja teised. See tagab selle toimimise inimkeha füsioloogiliste protsesside regulaatorina.

Unetus ja öine ärevus. Kroonilise väsimuse sündroom. Parkinsoni tõbi. Alzheimeri tõbi. Epilepsia. Tserebrovaskulaarsed õnnetused (insult). Võõrutussündroom pärast psühhoaktiivsete ainete ärajätmist. Entsefalopaatia. Polüneuropaatia. Asteenilised seisundid, halb taluvus füüsilise, vaimse, vaimse stressi suhtes. Ärevus ja neurootilised seisundid täiskasvanutel ja eakatel patsientidel. Kogelemine. Närvilised tikid. Laste enurees. Meniere’i haigus. Vestibulaarse analüsaatori talitlushäired ja sellega kaasnev pearinglus. Kinetoosi (merehaiguse) ennetamine. Primaarne avatud nurga glaukoom. Alkoholism.

Neurometaboolne toime.
Suurendab aju verevarustust.
Omab antihüpoksilisi omadusi.
Stimuleerib glükoosi metabolismi protsesse ja toksiliste metaboliitide eemaldamist.
Sellel on kerge psühhostimuleeriv toime.
Sellel on mõõdukas antihüpoksiline ja krambivastane toime.
Kärbseseene hüpotensiivne toime aitab alandada kõrget vererõhku ja tahhükardia korral alandab veidi pulssi.

Traditsiooniliselt tarbitakse punast kärbseseent tervelt või tükkidena, pestakse väikese koguse veega maha. Ohutu annus on kuni 4 korki, kuni 10 seente söömisel on võimalik tõsine mürgistus.

Kompleksteraapias võetakse kärbseseent suu kaudu 1–3 grammi päevas 1–2 kuu jooksul 2–6-nädalase pausiga. Oluline on säilitada annuse täpsus.